1980ndate mood

Kaheksakümnendate sõnum oli tarbimine ning stiilne oli olla jõukas.
1980ndate mood on tuntud oma loovuse poolest.
Mõned moeloojad said inspiratsiooni ajaloost, teised püüdsid kujundada tulevikku.
Disainerid hülgasid traditsioonilisuse ja nende looming oli pehmelt öeldes huvitav.

1980ndate esimesel poolel olid moes tagasihoidlikes toonides rõivad.
Naiste kleidid sarnanesid 70ndate lõpupoolse stiiliga.
Riietuda nagu tennisemängija oli sel ajal vägagi moes.
Vöökoht oli nii meestel kui naistel tõstetud väga kõrgele.

1980ndatel teisel poolel pandi suurt rõhku kallile riietusele ja moeaksessuaaridele nagu disainerpäikeseprillid, kübarad, sarvraamidega prillid, käevõrud
Riietus pidi olema silmapaistvates, erksates ning neoonsetes toonides.
Igapäevaseks rõivaks said teksapüksid.
Selline stiil oli populaarne just noorte seas.
Naiste mood väljendas jõukust ja edu läikivate ehetega, nagu suurte võlts kullast kõrvarõngastega, pärlikeedega ning riietega, mis kaetud litrite ja kivikestega.
Samuti olid sel ajal moes retuusid, mille peale olid tõmmatud säärised ning seljas suur kampsun.
Rohkem tähelepanu sai 80ndate mood just kümnendi teisel poolel.

Soengud olid 80ndatel üldiselt suured, lokkis, tupeeritud ja tugevalt esile tõstetud.

Noorted kandsid oma pikki juukseid lahtistena.

Moodi tuli juuste triibutamine.

1980ndate naised kandsid tugevat ja silmapaistvat meiki.

Igapäevameik koosnes heledamat tooni huulevärvist, tumedatest ja tihedatest ripsmetest ning roosast ja helesinisest lauvärvist.

Viktooria ajastu

Viktooria aeg oli Briti rahva jaoks pikk õitseng, seda nii Briti impeeriumist laekuva tulu kui ka kodumaiste tööstuslike uuenduste tagajärjel.
1837. aastal sai Inglismaa valitsejaks 18-aastane tütarlaps kuninganna Victoria
Viktoorianlikku ajastut iseloomustatakse kui pikka rahuaega.

Hakati tegema jooniseid moe jaoks.

Naiste riietus oli voorust ja häbelikkust rõhutav.

Seelikud ja varrukad olid pikad, kleidi piht pikk ja liibuv. 

Õhtukleidid olid tagasihoidlikud, lühikeste puhvkäiste ja südamekujulise väljalõikega. 

Rikkad naised kandsid siidsukkade all kašmiirvillaseid sukki. 

Kuigi noort Victoriat peeti üheks Euroopa moeliidriks, pidas ta rõivaid vaid kehakateteks. 

Eriti tüütud olid proovid, mistõttu käis ta üks kord proovis ja laskis sama mudeli järgi teha mitu erinevast kangast kleiti. 

Pärast mehe surma 1861.aastal tõmbus Victoria seltskonnaelust tagasi ja seetõttu vähenes ka Inglise õukonna mõju moe arengule.

Meesterõivastus muutus praktilisemaks, lihtsustus ja demokratiseerus.
Tekkisid kõik need lõiked ja põhilised siluetid, mis oma põhijoontes on säilinud tänapäevani.
Moodi tulid ruudulised ülikonnad ning peene musta- hallitriibulised püksid.
Meeste moodi tulid ka torukübar ning Oxfordi-tüüpi king.

Rokokoo

Rokokoo stiil sündis Prantsuse õukonnas 18. sajandil ning kasvas välja barokist.
Rokokoo tuleneb sõnast rocaille, mis tähendab merekarpi.
Rokokoo on eelkõige sisekujunduse, tarbekunsti, skulptuuri ning maalikunsti stiilinimetus.
Mehed muutusid naiselikumaks. Naised hakkasid sarnanema mukitud nukkudega. Seltskonnadaamist sai omamoodi kunstiteos.
Iseloomustab ülepaisutamine, suursugusus, priiskamine, lõbusus – “Pärast meid tulgu või veeuputus”.

Rokokoo tähendas rohkeid kaunistusi, looklevaid rullornamente ja voolujoonelisust, mis kandus üle ka rõivastusse.
Rõivastust ehtisid lugematud lehvid, pitsid, rüüsid, siidist kunstlilled ja –liblikad.

18. sajandil kandsid naised kuni revolutsioonini metallist puusatoestikke ehk panjeesid, mis laiendasid kleidi seelikuosa külgede suunas kuni pooleteise meetrini. Kogu konstruktsioon koosnes mitmest riide külge õmmeldud metallvõrust, millest ülemine kinnitati ümber vöökoha. Hilisemal ajal oli võrusid järele jäänud ainult kaks ning neid hoidis paigal rihm. Panjeedega seeliku juurde kuulus alati korsett ja sügavalt rinda paljastav dekoltee, seelikuosa oli eest lahti lõigatud ning jättis alusseelikud nähtavale.
Silmapaisev tegumood oli à la Polonaise ehk tänavakleit, mille kroogitud seelikuosa oli eest lahtine ning jättis aluskleidi nähtavale. Kleit oli suhteliselt praktiline, ulatudes vaid pahkluuni.Tihti kanti selle juurde kontsaga tänavakingi ja pehmest siidist jakki caraco.

18.sajandi mees kandis vesti ja põlvpükse. Vest oli meeste kõige dekoratiivsem rõivaese, mille materjaliks oli damast, atlass või samet. Tolleaegsel vestil olid taskud ja pikad varrukad, kuld-, hõbe- või emailnööbid ning lilli, loomi ja maastikke kujutav maitsekas tikand. Nööpidest pandi kinni ainult mõned, et jääks nähtavale peen särk, mille pitskaelus ehk žaboo seoti kaela nagu sall. Põlvpüksid ulatusid veidi allapoole põlvi, sääri katsid valged paeltega siidsukad. Kraeta kuub ehk justacorps liibus ülaosas tihedalt ümber piha, mida mehed mõnikord korsetiga saledamaks tõmbasid. Puusadel laienes kuub poolringiks, seljal oli vöökohast allääreni ulatuv lõhik; kuuesabasid tugevdas vaalaluust kõvendi. Kuuevooder oli pealismaterjaliga sobivas värvitoonis siidist.

Nii mehed kui naised puuderdasid oma soenguid ohtrasti.
Daamid katsid nisujahuga oma pärisjuukseid, mehed aga suuri valgeid parukaid, mis olid tuntud juba 17. sajandist laiapõhjaliste parukatena.
Ühteaegu moeloojatega said tuntuks ka soengumeistrid, kelle tegevus ametlikult seadustati. Parukate tegemiseks pruugiti inimjuuste kõrval ka kitsekarvu, hobusejõhvi ning taimekiudu. 

Õukonna meelissoenguks oli tohutu kõrge parukas, millesse oli sobitatud liblikaid, linde, kupiidosid, puuoksakesi ja aedvilju.
Soengute ülemäärane kõrgus segas tõllaga sõitmist ja sundis naisi istumise asemel põrandal põlvitama. Lisaks siginesid soengutesse täid ning naised kasutasid pea sügamiseks kratsimispulki. Kõik see oli põhjuseks, miks ebardlikud soengud läksid peagi moest välja- mehed loobusid parukatest ning naisedki võtsid omaks lihtsamad ja loomulikumad soengud.

Ikka veel eelistati pesemisele meikimist.
Tooniva alusmeigina kasutati endiselt tinavalget sisaldavaid mürgiseid segusid, põsed värviti ruužiga punaseks.

Jätkuvalt usuti, et parfüüm suudab varjata kehalõhnu ning Louis XV nõudis õukondlastelt iga päev erineva parfüümi kasutamist.
Sajandilõpu demokraatlikud ideaalid mõjutasid kõiki eluvaldkondi. Inimesed õppisid hindama värsket õhku ning põlgama vängeid parfüüme.

Barokiajastu

Sõna „barokk“ tuleneb portugalikeelsest sõnast barocco, mis tähendab ebakorrapärast pärli.
17. sajand tõi kaasa uue suhtlemisvormina salongi, mis andis naistele võimaluse väljendada oma ideid ja arvamusi mõttekaaslaste hulgas.
Salongipidajateks olid jõukad ja tuntud daamid ( näiteks lady Caroline Holland).

Mood järgis barokiajastu arhitektuurile ja skulptuurile omast suunda. Senisest enam hinnati rõivastuse mugavust. Mood hakkas senisest enam väljendama kandja isiksust. Riietuse lõige oli liikuv ja voolav. Rõivasiluett muutus elegantsemaks. Jalatsimoodi tuli kõrge konts, mida kandsid nii naised kui mehed.

Naiste rõivastusse tõi 17. sajand vormivabaduse, mille parimaks näiteks on dekolteeks nimetatud sügav kleidiväljalõige. Kleitide seelikuvõrud asendusid alusseelikute ja seelikutugevdustega, kadusid ülakeha pigistanud ja lamendanud rõivaesemed, mille asemele tulid lühikesed taljesse töödeldud siidjakid. Kleitide pikk pihaosa oli väheste pitsidega kaunistatud, seelikuosa lopsakas.
Kadusid renessansiaegsed arvukad ornamendid, naised ehtisid end mõõdukalt ja lihtsate ehetega.

Louis XIV õukonda tungis barokkstiili tugevnev mõju ning rõivaste kandmisel hakkasid ilmnema samasugused põhimõtted, mis valitsevad tänapäeva rõivakomplektide juures. 

Uue stiili nimeks sai en suite (s.t samast kangast valmistati 2-3 eset ning neid kanti koos). Kõrged kraed asendusid madalate pitskraedega. Iga väärika mehe rõivastusse kuulus ka kaelaside. See kujutas endast pikka linasest või musliinist riba, mille otstes võis olla pits või narmad.

17. sajand võttis omaks kõrge kontsa.
Juba enne seda olid kontsad olnud sõdurite ratsasaabastel, et jalga kindlas jaluses hoida. Kuna meestemood nägi ette saapaid, jäi kõrge konts püsima ja neid hakkasid kandma nii naised kui mehed. Enese kontsade abil kõrgendamine sobis kokku barokivaimu, lopsaka rõivamoe ja peenutsevate maneeridega.
Kontsad tõstsid meeste enesehinnangut. 

Moodi läksid kaunistustega kingad. 

Sajandi algul olid meeste ja naiste jalatsid sarnased, kuid pikapeale hakkasid tekkima erinevused. Naiste jalanõud jäid lihtsaks, meeste omade välimus muutus aga üha ülepakutumaks.
Naised eelistasid atlassist või siidist lahtise kannaga kingi. Saabastest oli saanud mehelikkuse sümbol ning naised kandsid neid ainult ratsutamisel.

17. sajandi ehtemaitset iseloomustab huvi lihtsuse ja elegantsi vastu. Jõukas daam valis rõivaste lisandiks reeglina ühe rea ehtsaid pärle, tilgakujulised briljantkõrvarõngad ja korrapärase reana pitskrae serva kinnitatud kalliskivid. Ehe ei pidanud endale tähelepanu tõmbama, vaid rõhutama kandja ilu.
Endiselt ehtisid nii naiste kui meeste nägusid sametist ja siidist ilumärgid.
Nägu meikisid nii naised kui mehed.
Naiseilu ideaaliks olid punased täidlased huuled, tumedad kitkutud kulmud ja säravad silmad. 

Blond oli moest väljas, eelistus kuulus mustale ja pruunile.
Uueks soenguks sai juuste sidumine üles siidpaelaga.
Kuulsate moeloojate kõrvale kerkisid tunnustatud soengutegijad.
1660. aasta paiku hakkasid nii mehed kui naised kandma parukaid.

Üldise uskumuse kohaselt oli vesi nahale kahjulik ning enamik inimesi pesi end võimalikult harva. Arvati ka, et halba lõhna saab vähendada hõõrumisega, mistõttu nühiti end kuiva rätikuga. Puhtusepidamist püüti asendada lõhnadega. Kaelaketi külge või vööle riputati pomandreid- ambrast ja bensoevaigust kerakesi- ning kanti kotikesi lõhnapuudrite ja lõhnavate riidetükkidega.
Inglise suursugustes kodudes seati sisse ruum parfüümide valmistamiseks ja villimiseks, ka hoiti palgal teenreid, kelle tööks oli tubade lõhnastamine. Prantsusmaa purskkaevudest purskus apelsiniõitega lõhnastatud vesi, palee oli täis puistatud aromaatse täidisega patju. Kanti lõhnastatud taskurätte ja kindaid.

Renessansi- ajastu

Renessanss ehk taassünd sai alguse Itaaliast huvi suurenemisega klassikalise arhitektuuri ja skulptuuri vastu ning muutus jõudu kogudes kogu Euroopat haaravaks võimsaks kultuuriliseks ja intellektuaalseks liikumiseks.
Renessanss tähendas Euroopale kaubanduse elavnemist, hariduse ja teabe kiiremat levikut, leiutisi ja maadeavastusi.

Renessansi edenedes muutusid kangad üha uhkemateks ja ekstravagantsemateks.
Flandrias toodeti parimat brokaati, rasket bütsantsi siidi samite`i , tafti ja sametit. Rõivaste ääristamiseks olid jätkuvalt soosingus karusnahad – hermeliin, orav, tallenahk, rebane, ondatra ja kodujänes.
Salle, taskurätikuid ja loore tehti õhukesest siidist, šifoonist ja krepist.
Sellest ajast pärineb ka pits.

Renessansi ajal hakkas kujunema Euroopa ühismood.

15.sajandi alguses kandsid naised pehmevormilist voogavat rüüd nimega houppelande, millel olid pikad lopsakad varrukad ning kõrge krae. Sajandi keskpaiku hakkas rõivamood muutuma volüümikuse suunas. Garderoobis hõivas tähtsaima koha komplekt valgest ja linasest õmmeldud laiade varrukatega alusrüüst ja selle peal kantavast kontrastses toonis, rindade alla viidud vöökohaga kleidist.
15.sajandi lõpu uuendus oli kleidi ülaossa õmmeldud V-kujuline vahetükk. Varrukatel olid lõhed õlgade ja küünarnuki kohal ning ka tagaküljel kuni randmeni välja, mistõttu aluskleidi varrukad jäid nähtavale.

16.sajandiks omandas üha enam tähtsust aluskleit, mis muutus naiste garderoobi tähtsaimaks elemendiks. Olulisim uuendus rätsepakunsti vallas oli aga kindlasti võruseelik, mis hoidis seelikuosa kehast eemal ning leidis esmakordset kandmist Hispaania õukonnas 1468. aastal.

Seelikuvõrusid tehti pajuvitstest, pilliroost või vaalaluudest ning õmmeldi riidega üle.
Käibel oli 3 erinevat tüüpi: hispaania kitsas, prantslannade trummikujuline ning kolmanda variandina kellukesekujuline võruseelik.

Renessansiajastu rõivasiluett rõhutas mehelikku figuuri. Et jätta rinnast ja õlapartiist võimsam mulje, kanti rõivaste all pakse heintest tehtud padjandeid, talje aga tõmmati rihmaga kõvasti kinni. Kitsaste pükste asemel tulid meestel moodi liibuvad sukad, niudepiirkond aga leidis rõhutamist mitmesuguste dekoratiivsete rõivaelementidega kui ka erilise kubemekotiga. Teravaninaliste jalatsite asemel tulid moodi väga laia ja poolkerakujulise ninaosaga jalavarjud, mida nimetati lehmaninadeks. Veneetsia ülikutele meeldis kanda liibuvaid sukki, mis kinnitati haakide või kahekordsete kinnitusnõeltega vammuse külge. Vammuse peal oli neil põlvini ulatuv nööbitav tuunika ehk zipone, kostüümi täiendas laiade varrukatega ja keskelt vööga kokku tõmmatav ülerõivas zornea.

Renessansiajastu jalatsimaterjaliks olid muu hulgas nahk, kalev ja siid.
Rikaste naiste, kurtisaanide ja prostituutide jalatsid kandsid nimetust chopines- kompadega sarnanevad kingad tõstsid nende kandja maast kõrgele ning nendega oli väga raske normaalselt käia. Olukorda püüti parandada kinga nina- ja tallaosa allapoole toomisega, mis viis kõrgekontsaliste kingade leiutamiseni.
Kingad olid väga kallid ning nende kaitsmiseks pori, vee ja lume eest kinnitati halva ilmaga kingataldade külge kangariba abil puust platvormid ehk pantofles, ja nii ei puudutanud kingad enam maad.
Jalatsimood – kontsa kõrgus ning kingapealse ja -nina vorm – muutus aeg-ajalt, käies kaasas ajastu rõivamoe muutustega.

 

Renessansiajastul kuulus vabas õhus kantava rõivastuse juurde peaaegu alati ka näomask, seda kandsid mõlema soo esindajad. 

Jõukad naised katsid näo maskiga jalutuskäikudel või teatrisse sõitmisel. Prantslannad olid arvamusel, et lisaks moekusele kaitseb mask ka nende õrna näonahka.
Meestel oli maskikandmise eesmärgiks enamasti oma isiku varjamine.

Firenze juveliirid viisid renessansi ajajärgul ehtekunsti nii kõrgele tasemele, et see muutus käsitööst kunstiks ning ehe lakkas olemast paljalt iluasjake.
Kõikide ühiskonnaklasside naised võtsid kasutusele põsepuna, näonaha toonijad ja värvid, vähem levinuks jäid silmavärvid. Endiselt kasutati tinavalget alusmeigina.
Naised kasutasid ka elavhõbekloriidi, millega loodeti nahka silendada ning kõrvaldada laigud ja näonaha muud vead.
Meikimise suunaks oli naise loomuliku ilu rõhutamine.
Kuna pesemist ei harrastatud, siis sai üha enam tuult tiibadesse parfüümide tootmine ja nende pruukimine.

Juustemoes jätkus keskaegne komme kanda kuni abiellumiseni keskelt lahku kammitud pikki lokilisi juukseid lahtiselt seljal. Pärast abiellumist tuli juuksed kinni katta. Abielunaised hakkasid katsetama uutmoodi soenguid – nad punusid suurema osa oma juustest patsi ja keerasid selle ümber pea, osa juustest langes vabalt alla.
Kasutusel olid parukad ja valejuuksed, mida valmistati nii siidist kui ka inimjuustest.
Peakatteid kaunitati sulgede ja juveelidega. Itallannad kandis 15. ja 16. sajandil sageli turbaneid. Madalmaades peeti lugu kapuutsist, prantslannad aga eelistasid sametmütsikesi. Naised kandsid ka laubapaelu. Peaehted kaunitati luksusliku tikandi ja hinnaliste kividega.