Barokiajastu

Sõna „barokk“ tuleneb portugalikeelsest sõnast barocco, mis tähendab ebakorrapärast pärli.
17. sajand tõi kaasa uue suhtlemisvormina salongi, mis andis naistele võimaluse väljendada oma ideid ja arvamusi mõttekaaslaste hulgas.
Salongipidajateks olid jõukad ja tuntud daamid ( näiteks lady Caroline Holland).

Mood järgis barokiajastu arhitektuurile ja skulptuurile omast suunda. Senisest enam hinnati rõivastuse mugavust. Mood hakkas senisest enam väljendama kandja isiksust. Riietuse lõige oli liikuv ja voolav. Rõivasiluett muutus elegantsemaks. Jalatsimoodi tuli kõrge konts, mida kandsid nii naised kui mehed.

Naiste rõivastusse tõi 17. sajand vormivabaduse, mille parimaks näiteks on dekolteeks nimetatud sügav kleidiväljalõige. Kleitide seelikuvõrud asendusid alusseelikute ja seelikutugevdustega, kadusid ülakeha pigistanud ja lamendanud rõivaesemed, mille asemele tulid lühikesed taljesse töödeldud siidjakid. Kleitide pikk pihaosa oli väheste pitsidega kaunistatud, seelikuosa lopsakas.
Kadusid renessansiaegsed arvukad ornamendid, naised ehtisid end mõõdukalt ja lihtsate ehetega.

Louis XIV õukonda tungis barokkstiili tugevnev mõju ning rõivaste kandmisel hakkasid ilmnema samasugused põhimõtted, mis valitsevad tänapäeva rõivakomplektide juures. 

Uue stiili nimeks sai en suite (s.t samast kangast valmistati 2-3 eset ning neid kanti koos). Kõrged kraed asendusid madalate pitskraedega. Iga väärika mehe rõivastusse kuulus ka kaelaside. See kujutas endast pikka linasest või musliinist riba, mille otstes võis olla pits või narmad.

17. sajand võttis omaks kõrge kontsa.
Juba enne seda olid kontsad olnud sõdurite ratsasaabastel, et jalga kindlas jaluses hoida. Kuna meestemood nägi ette saapaid, jäi kõrge konts püsima ja neid hakkasid kandma nii naised kui mehed. Enese kontsade abil kõrgendamine sobis kokku barokivaimu, lopsaka rõivamoe ja peenutsevate maneeridega.
Kontsad tõstsid meeste enesehinnangut. 

Moodi läksid kaunistustega kingad. 

Sajandi algul olid meeste ja naiste jalatsid sarnased, kuid pikapeale hakkasid tekkima erinevused. Naiste jalanõud jäid lihtsaks, meeste omade välimus muutus aga üha ülepakutumaks.
Naised eelistasid atlassist või siidist lahtise kannaga kingi. Saabastest oli saanud mehelikkuse sümbol ning naised kandsid neid ainult ratsutamisel.

17. sajandi ehtemaitset iseloomustab huvi lihtsuse ja elegantsi vastu. Jõukas daam valis rõivaste lisandiks reeglina ühe rea ehtsaid pärle, tilgakujulised briljantkõrvarõngad ja korrapärase reana pitskrae serva kinnitatud kalliskivid. Ehe ei pidanud endale tähelepanu tõmbama, vaid rõhutama kandja ilu.
Endiselt ehtisid nii naiste kui meeste nägusid sametist ja siidist ilumärgid.
Nägu meikisid nii naised kui mehed.
Naiseilu ideaaliks olid punased täidlased huuled, tumedad kitkutud kulmud ja säravad silmad. 

Blond oli moest väljas, eelistus kuulus mustale ja pruunile.
Uueks soenguks sai juuste sidumine üles siidpaelaga.
Kuulsate moeloojate kõrvale kerkisid tunnustatud soengutegijad.
1660. aasta paiku hakkasid nii mehed kui naised kandma parukaid.

Üldise uskumuse kohaselt oli vesi nahale kahjulik ning enamik inimesi pesi end võimalikult harva. Arvati ka, et halba lõhna saab vähendada hõõrumisega, mistõttu nühiti end kuiva rätikuga. Puhtusepidamist püüti asendada lõhnadega. Kaelaketi külge või vööle riputati pomandreid- ambrast ja bensoevaigust kerakesi- ning kanti kotikesi lõhnapuudrite ja lõhnavate riidetükkidega.
Inglise suursugustes kodudes seati sisse ruum parfüümide valmistamiseks ja villimiseks, ka hoiti palgal teenreid, kelle tööks oli tubade lõhnastamine. Prantsusmaa purskkaevudest purskus apelsiniõitega lõhnastatud vesi, palee oli täis puistatud aromaatse täidisega patju. Kanti lõhnastatud taskurätte ja kindaid.