Rokokoo

Rokokoo stiil sündis Prantsuse õukonnas 18. sajandil ning kasvas välja barokist.
Rokokoo tuleneb sõnast rocaille, mis tähendab merekarpi.
Rokokoo on eelkõige sisekujunduse, tarbekunsti, skulptuuri ning maalikunsti stiilinimetus.
Mehed muutusid naiselikumaks. Naised hakkasid sarnanema mukitud nukkudega. Seltskonnadaamist sai omamoodi kunstiteos.
Iseloomustab ülepaisutamine, suursugusus, priiskamine, lõbusus – “Pärast meid tulgu või veeuputus”.

Rokokoo tähendas rohkeid kaunistusi, looklevaid rullornamente ja voolujoonelisust, mis kandus üle ka rõivastusse.
Rõivastust ehtisid lugematud lehvid, pitsid, rüüsid, siidist kunstlilled ja –liblikad.

18. sajandil kandsid naised kuni revolutsioonini metallist puusatoestikke ehk panjeesid, mis laiendasid kleidi seelikuosa külgede suunas kuni pooleteise meetrini. Kogu konstruktsioon koosnes mitmest riide külge õmmeldud metallvõrust, millest ülemine kinnitati ümber vöökoha. Hilisemal ajal oli võrusid järele jäänud ainult kaks ning neid hoidis paigal rihm. Panjeedega seeliku juurde kuulus alati korsett ja sügavalt rinda paljastav dekoltee, seelikuosa oli eest lahti lõigatud ning jättis alusseelikud nähtavale.
Silmapaisev tegumood oli à la Polonaise ehk tänavakleit, mille kroogitud seelikuosa oli eest lahtine ning jättis aluskleidi nähtavale. Kleit oli suhteliselt praktiline, ulatudes vaid pahkluuni.Tihti kanti selle juurde kontsaga tänavakingi ja pehmest siidist jakki caraco.

18.sajandi mees kandis vesti ja põlvpükse. Vest oli meeste kõige dekoratiivsem rõivaese, mille materjaliks oli damast, atlass või samet. Tolleaegsel vestil olid taskud ja pikad varrukad, kuld-, hõbe- või emailnööbid ning lilli, loomi ja maastikke kujutav maitsekas tikand. Nööpidest pandi kinni ainult mõned, et jääks nähtavale peen särk, mille pitskaelus ehk žaboo seoti kaela nagu sall. Põlvpüksid ulatusid veidi allapoole põlvi, sääri katsid valged paeltega siidsukad. Kraeta kuub ehk justacorps liibus ülaosas tihedalt ümber piha, mida mehed mõnikord korsetiga saledamaks tõmbasid. Puusadel laienes kuub poolringiks, seljal oli vöökohast allääreni ulatuv lõhik; kuuesabasid tugevdas vaalaluust kõvendi. Kuuevooder oli pealismaterjaliga sobivas värvitoonis siidist.

Nii mehed kui naised puuderdasid oma soenguid ohtrasti.
Daamid katsid nisujahuga oma pärisjuukseid, mehed aga suuri valgeid parukaid, mis olid tuntud juba 17. sajandist laiapõhjaliste parukatena.
Ühteaegu moeloojatega said tuntuks ka soengumeistrid, kelle tegevus ametlikult seadustati. Parukate tegemiseks pruugiti inimjuuste kõrval ka kitsekarvu, hobusejõhvi ning taimekiudu. 

Õukonna meelissoenguks oli tohutu kõrge parukas, millesse oli sobitatud liblikaid, linde, kupiidosid, puuoksakesi ja aedvilju.
Soengute ülemäärane kõrgus segas tõllaga sõitmist ja sundis naisi istumise asemel põrandal põlvitama. Lisaks siginesid soengutesse täid ning naised kasutasid pea sügamiseks kratsimispulki. Kõik see oli põhjuseks, miks ebardlikud soengud läksid peagi moest välja- mehed loobusid parukatest ning naisedki võtsid omaks lihtsamad ja loomulikumad soengud.

Ikka veel eelistati pesemisele meikimist.
Tooniva alusmeigina kasutati endiselt tinavalget sisaldavaid mürgiseid segusid, põsed värviti ruužiga punaseks.

Jätkuvalt usuti, et parfüüm suudab varjata kehalõhnu ning Louis XV nõudis õukondlastelt iga päev erineva parfüümi kasutamist.
Sajandilõpu demokraatlikud ideaalid mõjutasid kõiki eluvaldkondi. Inimesed õppisid hindama värsket õhku ning põlgama vängeid parfüüme.